Seto leelo
Leelo vai laul, mitmõhelülinõ laulutraditsioon om vanõp ku tuhat aastakka. Laulul omma’ kindla’ reegli’ ja hinnatas mõistmist tetä’ kõrraga’ kotusõ pääl vahtsit laula. Laulmisõ jaost om vaia iistütlejät ja perrälauljit, kinkõst üts piat olõma killõ ja tõõsõ’ omma’ torrõ’, nimä’ laulva’ torõhõhe. Iistlaulja ütles sõnnu iist ja tõõsõ’ noppasõ’ perämätsest sõnast kinni ja nakasõ’ perräütlemisõ rita laulma. Nuid iistlauljit, kiä’ mõistva’ hulga laula laulta’ ja eis’ sõnnu säädä’, kutstas sõnõlisõs ja üldäs ka’ lauluimä. Laultas õga pido aigu, a kõgõ inäp rahvast kogonõs laulma suurõbidõ pita aigu, näütüses Seto Kunigriik, Seto Leelopäiv.
2009. aastagal kanti seto leelo UNESCO vaimsõ kultuuriperändi esindüsnimekirja.
