ELAV AJALUGU, PUHAS LOODUS

Setomaal on tänapäevani palju säilinud aegadetagusest rahvausundist ja maailma tunnetamise viisist. Setod on põliseid uskumisi tugevalt hoidnud, näiteks on säilinud kalmul koos lahkunutega söömise tava – komme, mis on ununenud ülejäänud soome-ugri rahvastel, nagu eestlastel ja soomlastel.

Väliselt on seto kultuuri enim muutnud just viimased sajandid. Näiteks 19. sajandi keskpaigani riietusid seto naised üleni valgesse (kaunistatud küll punasega), 20. sajandi alguses aga kandis enamik naisi juba musta-valge kombinatsioonis rõivaid, rinnal uhked sõled (kui vaid pere jõukus lubas). Setode elus alati tähtsal kohal olnud muusikategemine ja külapeokultuur muutus samuti – 19. sajandi lõpul sai paljumängitud tantsupillidest kandlest ja viiulist populaarsemaks lõõtspill. Niisamuti on võetud üle tänapäevasemaid tantse ja lauluviise, mida koos vanamoodsate paladega võib nautida tänastel seto külapidudel.

Setomaal liikudes võib näha vaheldusrikkalt erinevaid külasid – peamiselt paiknevad seto talud üksteisest eraldi hajakülades, kuid võime näha ka tihedamalt kokku ehitatud taludega sumbkülasid ja isegi järjestikku asetsevate taludega tänavkülasid. Seto talusid ühendab nende suletud iseloom: hooned paiknevad ümber moro ehk õue. Talu uhkust ja rikkust on Setomaal aga alati väljendanud uhked suured väravad.

Kinnine talutüüp jutustab setode ajaloost nii mõndagi. Sealkandis liikus mööda kaubateid igasugust võõrast rahvast ja sajandite vältel on Setomaad laastanud loendamatu hulk lahinguid ning sõdu. Talude suletud iseloom aitas vältida võõraid pilke ja sissetungijaid, oma kodu hoiti endale, võõras lubati vaid õuele ja vahel ka eeskotta. Kuid oodatud külalised võeti alati vastu suure lahkusega. Seda näeme Setomaal tänaseni – hea külaline siin külalislahkusest puudust tundma ei pea.