Kerime lahti Seto Külavüü!

Setomaa külavaheteed looklevad kui rahvarõivavööd orust mäele ja metsade vahelt lagedale nurmele. Kutsume Sindki avastama Setomaa kaunimaid paiku ja külasid – rändama mööda Seto Külävüüd! Läämi Setomaalõ müüdä Külävüüd!

Võõpsu ehk seto keeles Võõpso on meie Setomaa rännaku alguspunkt, kust hakkame kirevat rännakuvööd lahti kerima. Juba 15. sajandi kroonikatest tuntud Võõpsu on kilomeetripikkune paadikuuridega maaliline tänavküla, mis asub Eesti ja Setomaa piirijõe Võhandu suudmes. Võõpsu pühakoda 1 asutati arvatavasti 13. sajandi lõpus või 14. sajandi alguses Püha Nikolai auks, praegune Võõpsu tsässon ehitati 1709. aastal.

Üle Võõpsu silla sõites näitab peagi teeviit rannakülade ja järve poole – seal asub üha tuntust koguv sibula- ja kalalaatade küla Lüübnitsa. Setomaa rannakülade kuldkollane sibul on rahva poolt kõrgelt hinnatud, värske kalagi on kuni Petseri kloostrini teada-tuntud ja seto kalamehed oma kraamiga oodatud. Järveäärsest tornist avaneb vaade järvele ja rannaküladele. Selge ilmaga on näha Pihkva järve idapoolne kallas.

Kui mööda Seto Külävüüd sisemaale edasi sõita, siis on järgmine peatus Mikitamäel. Esimest korda mainitakse Mikitamäed Nikitina Gora nime all vanades Moskva ürikutes 1500. aastal. Mikitamäe vana tsässona 3 arvatav ehitusaeg on lausa 1694. aastal. Seega on tegu kõige vanema säilinud seto tsässonaga praeguse Eesti Vabariigi territooriumil ja samas ka ühe Eesti vanima palkehitisega. 1960. aastatel viidi Mikitamäe vana tsässon oma algselt kohalt minema, pärast renoveerimist aga toodi vallamaja ette uue tsässona kõrvale.

Edasi sõites jõuame Värskasse, mille kohta võib naljatamisi öelda, et see on Setomaa city. Külapoest saab siin limpsi ja krõpse, aga ehtsa seto köögi leiab Värska talumuuseumi Tsäimajast 6. Muuhulgas on Tsäimajas võimalus maitsta näiteks selliseid seto traditsioonilisi toite nagu suulliim, tatipiirak, paks pudõr, ubinapiirak. Võib uhkusega öelda, et Tsäimaja on restoranide konkurssidel korduvalt valitud Eesti parimate sekka. Pärast või enne restoranieinet on aga soovitav kõrvalasuvas talumuuseumis 7 uudistada, milline on olnud üks korralik seto pere elamine kõigi oma hoonete ja tarberiistadega. Enamik muuseumi hooneid on originaalsed, pärit Põhja-Setomaalt. Lisaks eksponaatidele on ka talumuuseumi koduloomad ehtsad – muuseumis elavad hobune, siga, kanad, kitsed, koer. Vanema ja uuema elulaadi ning käsitöö tutvustamiseks pannakse kokku erinevaid näitusi – setod võivad siiani julgelt ja häbenemata näidata oma esivanemate käsitööd, mis on maitsekas ja väga peenelt ning meisterlikult tehtud. Tänaste meistrite käsitööloomingut saab muuseumipoest ka kaasa osta.

Loodus on kinkinud Setomaale raviomadustega muda ning mineraalvee. Viimast jagatakse nüüdsel ajal ka kaugemale rahvale – Külävüü ääres tillukeses Verhulitsa külas 8 villib AS Värska Vesi kõrge kvaliteediga looduslikku mineraalvett, sedasama kuulsat „Värska originaali”. Värska Sanatoorium 4 on üks väheseid kohti Euroopas, kus mineraalvett ka spaas kasutatakse. Värska Sanatooriumi hea teenindus, valgusküllased ja puhtad männimetsad oma värske tervistava õhu ning meeldiva ümbrusega – see kõik toob kohale inimesi igast ilmakaarest.

Värskast Saatse poole edasi sõites tuleb läbida „Saatse saabas” 10. See on praegu Vene Föderatsiooni kontrolli all olev ala, mis moodustab Setomaad poolitava kontrolljoone sisse justkui poolsaare, mida läbib põline Värska ja Saatse vaheline tee. Alates Nõukogude Liidu lagunemisest 1991. aastal on seda võimalik Vene viisata läbida ainult ratta, auto või bussiga. Peatuda ei tohi, jalgsi läbida pole lubatud – selline on „Saatse saapareegel“.

Vanimatest ehitistest on Saatses enam kui 200 aasta vanune püha Paraskeva õigeusu kirik 11, kus hoitakse 15. sajandist pärinevat ja imettegevaks peetud kiviristi. Saatse küla kunagisest väikesest külakoolist on aga saanud tänapäevane muuseum 12 – lisaks 20 000 eksponaadile on võimalik kuulata seto laulu ja vaadata erinevatel aegadel üles võetud filmilõike (näiteks endisaegsest külaelust või söögitegemisest). Muuseumi juurde kuulub ka parkmets koos õpperajaga. Vene Föderatsiooni alad on sealt vaid paarisaja meetri kaugusel.

Mustoja maastikukaitsealale 13 jõudes leiate eest Kagu-Eesti suurima ning reljeefseima mõhnastiku. Setomaa loodusele annavad siinkandis näo valgetüvelised kaasikud, liiva- ja kanarbikuväljad ning kõrged männid – pedäjä’. Samuti on kaitseala meelispaigaks marjulistele-seenelistele. Kõige rohkem korjatakse mustikaid, mida setod on ammustest aegadest hinnanud selle tervistavate omaduste pärast. Ka seentel on setode söögilaual alati oluline koht olnud – seenekorjamise traditsioon on siiani tugevalt püsinud ja häid seenekohti, nagu Mustoja kaitseala, osatakse väärtustada.

Piusa koopad 19 pole looduslikku päritolu, vaid on inimkätega rajatud – nimelt kaevandati seal alates 1920. aastatest klaasiliiva ja nii tekkisid aastakümnete jooksul 10 meetri kõrgused eri värvitoonides maa-alused liivakivisambad ja võlvkäigud. Sinna on end sisse seadnud suured nahkhiirekolooniad. Arvatakse, et Piusa koobastes on Baltimaade suurim nahkhiirte ja liblikate talvitumiskoht, mistõttu on loodud Piusa koobastiku kaitseala ja õpperada. Koobastesse omapäi ei pääse, see on võimalik vaid kokkuleppel külastuskeskusega ja giidi juhendamisel.

Üle Piusa jõe sõites tuleb peagi vastu vana kirikuküla Obinitsa, mille esimesed kirjalikud andmed pärinevad 1763. aastast, kuid arheoloogiliste leidude järgi on küla ligi 1500 aastat vana. 1904. aastal ehitatud Obinitsa koolkirik oli Baltimaades ainulaadne, seda kutsuti ka Setomaa ülikooliks, sest sealsest pedagoogilisest klassist sai õpetajakutse. Nõukogude ajal võeti koolkirik täielikult kooli käsutusse ja rahvas eesotsas preester Villiam Talomehega ehitas poolsalaja uue Issanda Muutmise kiriku 21. Obinitsa kalmistu rajati 1500 aastat tagasi, samas asub ka siitkandi kuulsaima lauluema Hilana Taarka haud. Kauni Obinitsa paisjärve kaldale on aga püstitatud graniidist Seto Lauluimä monument 23, mis on pühendatud kõikidele kuulsamatele siitkandi lauluemadele – eeskätt Hilana Taarkale, Miko Od´ele ja Matrina Ir´ole. Kui juba Obinitsas, tasub läbi astuda ka Obinitsa Muuseumist 25, kus on olemas kõik seto traditsioonilises talumajapidamises vajalik: kööginõud, puutööriistad, mööbel, voodirõivad, ilukäterätid, pühaserätid, laudlinad; rohkelt on ka seto rahvarõivaid. Korraldatakse setoteemalisi näitusi, räägitakse jutussit ehk lugusid ning kaasa saab osta seto käsitööd. Kunstkäsitööd – käsitsi trükitud tapeetidest hõbeeheteni – leiab ka Seto Ateljee-Galeriist 24, kus tegev Obinitsa kunstnik Evar Riitsaar. Seto traditsioonilise toidukultuuri pärle pakub aga kohe üle tee asuv Obinitsa seto seltsimaja 22.

Meie teekond lookleb vööna läbi Rokina oru Obinitsast Meremäe poole. Peagi jääb tee äärde sajandeid vana Tobrova küla oma Ülestõusmispühade tsässonaga 27, mille kõrval 150 aasta vanune Luikjärve talukompleks ehk Tobrova kindlustalu 28. See on tänaseni säilinud terviklikuna, Setomaale iseloomuliku kinnise õue ja kõrgete väravatega. Meremäe on Setomaa vanimaid asustatud kohti – siinkandis on elatud juba 8000 aastat. Tänapäeval leiab teeline Meremäe lähistelt Kalatsova külast eest Setomaa Turismitalo 29, kus saab kehakinnituseks seto sööke nii traditsioonilisel kui ka tänapäevasel moel, inspireerituna piirkonna sajanditevanusest toidupärandist. Turismitalo akendest paistavad Meremäe mägi ja vaatetorn, mis on viieminutilise jalutuskäigu kaugusel ja kust selge ilmaga on näha isegi Pihkva järv ning Setomaa ajaloolise pealinna (praegu Venemaa Föderatsiooni alla kuuluva) Petseri Uspenski kloostri 16 kullatud kuplid.

Järgmiseks jõuame Vana-Vahtsõliina kantsi ehk tänapäevaselt Vastseliina ordulinnuse 31 juurde, mis asub kahe kultuuriala piirimail. 14. sajandist pärit omaaegne kuulus piirikindlus on näinud nii ordurüütleid, rootsi ja poola sõjamehi kui ka venelasi ja tatarlasi. Rahuajal kulgesid siitkaudu tähtsad kaubateed.

Külävüü põikab korraks üle Setomaa piiri ka Võromaale, et võiksime külastada Nopri Talumeiereid – suurimat-olulisimat sõirameistrit Kagu-Eestis. Nopri Talumeierei 35 on välja kasvanud Nopri talust, mida majandatakse esiisade maadel juba seitsmendat põlve. Nopris kasvatatakse piimakarja ning kohapeal valmivad ka piimatooted, mis oma headuses üle Eesti tuntud ja mida kohalikust talupoest kaasagi osta saab. Kõik valmib siin traditsioonilisi tehnoloogiaid kasutades, nii sõir kui ka näiteks talukohupiim, -või ja -juust.

Misso alevist lõunas paikneb Misso valla ilusaim ja suurim veekogu – Hino järv. Setomaa järved on rikkaliku linnustikuga ja nii on ka Hino maastikukaitsealal 36 loendatud 40 eri linnuliiki. Linnuhuviline võib siin näha järve kohal lendavaid ja kaldaäärseil aladel pesitsevaid tuttpütte, jõgitiirusid, piilparte, vesikanu, hallhaigruid, kalakajakaid ja hea õnne korral ka haruldast järvekauri, kes on kantud Eesti punasesse raamatusse. Lisaks maalilisele järvele on eriline ka siinne kuppelmaastik.

Oleme jõudnud Seto Külävüü lõppu, Luhamaa metsade vahele – siia on peitunud järvi, talud asuvad hajali, on ka üks väike kirik. Luhamaa apostliku õigeusu kiriku 37 ehitamist alustati kohaliku rahva soovil 1929. aastal. Esiti plaaniti küll ehitada vaid tsässon, kuid annetuste rohkuse tõttu otsustati kiriku kasuks. Nii seisab kirik tänaseni siin Setomaa veere peal.

Ja kerimegi Seto Külävüü selleks korraks kokku. Meie lõpp-peatus Luhamaa on Setomaa lõunapoolseim kant, vähemalt Eestimaa piires. Usutavasti sai iga reisiseltsilise vöö just temale ainuomaste kirjadega. Jäägu kaunid mälestused meenutama Seto Külävüü kõige eredama mustriga kohti…