Käsitöökunst

Käsitöö ehk näpotüü on saatnud setosid aegade jooksul, sest kõik eluks vajaminev tuli ise teha. Mehed on olnud osavad kirvest käsitsema ja kaugemalgi tuntud puutöömeistrid, kes raiusid üles maja, linnamoe järgi uhke kapi või väikse kandle. Naiste puhul oli käsitööoskus väga tähtis näitaja, mida vaadati ka mehelesaamise juures. Eriti oluline oli kangakudumise oskus, sest noore perenaise käsitöökunstist ja töökusest sõltus tulevase pere kogu rõivakraam – kudi kangast nii kodo kumas, hiidi langa nii maja heläs; sada saina sai nädäliga, tulba vaehtõ tä tunniga ehk seto naine kudus kangast, nii et kodu kumises, viskas lõnga, nii et maja helises; sada seina kudus nädalaga, tulbavahe valmis tunniga!

Naised Setomaal on läbi aegade kudunud väga peeni ja ilusaid kindaid ning kvalitseetseid tekstiile. Nüüdsel ajal on võimalik kõike osta, aga sellisel tasemel, nagu seto naised on sajand tagasi rõivakangaid kudunud, oskavad seda täna teha tõesti väga vähesed. Seto peent käsitöökunsti püütakse tänapäevalgi põlvest põlve edasi anda – seto käsitöömeistritel on õnnestunud taastada nii mõnigi peaaegu unustatud oskus, näiteks seto niplispits.